Allikas on uhke sõna
Andry ErvaldInglise keeles on allikas üks vahva sõna. Tähendab õige mitmeid asju. Kevadet, nagu teavad kõik, kes seda keelt kergeltki nuusutanud, ja allikat, ja vedru.
Allika ja kevade seos kargab siin silmaauku kiirelt ja mõjusalt nagu päti rusikas. Muidugi, veed hakkavad voolama, kevad tuleb.
Aga vedru? Mis sellel kevade või allikaga pistmist.
Eesti keeli ja meeli on allikas ennekõike ikka puhta ja selge vee läte. Ajakirjaniku jaoks on allikas aga miskit erilist. Kui ajakirjanik on leidnud allika, ei tähenda see, et ta kusagil metsalagendikul pikutab ja veevulinat ning linnulaulu naudib. Vastupidi, ajakirjanik põleb sisemiselt, sest tema allikas (see mittevesine) on süüdanud oma rikka ja kompetentse (ja puhta ja selge) infoga temas leegi, mida saab kustutada vaid töölaua taga ja ägeda klahviklõbistamisega.
Hääd allikat leida võib olla sama raske kui kirikus vanakuradil sabast kinni saada. “Oh ei, ajakirjanikega me ei räägi. Nad on nii pealiskaudsed. Nad on nii rumalad... Nad on....”
Sõnaga, ajakirjanik on süüdi kogu rahva lolluses. Tema on ju see, kes laseb lendu libateemad, ei hari rahvast, ajab segamini olulise ja mitteolulise, saab kõigest igal pool valesti aru, ei ilmu koolimissi valimistele, kuna haridusminister soostub samal ajal ja samal päeval intervjuud andma...
Jah. Olen ise leheneeger, olen ise teinud kõiki neid patte ja muidki sinna otsa. Kirjutanud sisutühje leheküljepikkusi artikelid, jätnud kohale tulemata sinna, kuhu olen lubanud ja ilmunud vaatajate ekraanile seal, kus mind ei oodatud; ajanud segamini nimed (5x ja see on ka pea ainus patt, mida alati põdema jäängi), küsinud küsimusi, mis polnud kokku lepitud.
Kes tahab, saab mind sõimata.
Kuna esinen oma nime all.
Eks elasin sõimu ja etteheiteid alul ka kõvasti läbi, kuni taipasin, (aitäh Rein S-le, Meelis L-le, Aleksander P-le, Priit H-le ja Ülo V-le), et tegelikult tabavad sõim, irin ja needused alati nende eritajat. Olgu nagu on, enamasti olen oma patud üles tunnistanud, ajanud nad jonksu, (enamasti, vahel pole ka aega ega võhma leidnud, sest uued apsud tulevad peale) ning alustanud uuesti.
Alati oma nime all.
Kõikide ajakirjanike lugusid kommenteeritakse aga jummel teab mis nimede all. Vahel tekib tunne, et elad segijoonud indiaanisuguharu seas. Hoi hoi, wiruniru, hobusekoinija, t*rajüri, p*rsepiilur!
Kuidas läheb? Kulm kortsus? Nina vingus? Maailm hukas?! Aina hullemaks kisub kõik?!
Süüdi oleme muidugi meie, leheneegrid.
Eks ta ole.
Neid, kes julgevad netikommentaari kirjutada täisnimega, tean üksikuid. Iseendana kirjutamine paneb oma sõnade eest vastutama. Nõuab teinekord suurt kamakat vaprust. Seepärast pean taolistest kirjutajatest sügavalt lugu.
Ei heida ma midagi ette ka neile, kes end ühe ja sama (kunstniku)nimega katavad. Paljugi mis, kommentaari aadress võib olla su naabrimehest vallavanem või ülemus, kelle töölaud sinu omast kümne meetrikese kaugusel.
Siiski, küsiksin vallavanemate naabritelt ja lojaalsetelt alluvatelt, mis juhtuks, kui avaldaksite oma läbimõeldut, kaalutletut, kiretut ja huumoriga pikitud mõtteid ja arusaamu?
Äkki hakkaks vallavanem teile tere ütlema. Ülemus tuleks kööginurgas vastu, pilgutaks silma ja võtaks kõne alla palgakõrgenduse? Ehk proovikte? Kuid see jäägu tõesti igaühe enese otsustada.
Aga need piinlikud juhukommijate purtsatused, mis ekraani kaudu igale lugejale vastu nägemist kargavad. “Korrastamata argikogemus” nagu võtab need kokku pedagoogikateadlane Airi Liimets.See, mis väljub mitte aju- ja hingesügavustest, vaid mõttesoolikatest. Öäk.
Seepärast tervitan siinset Allikat. Kohta, kus igaüks kirjutab oma nime all. Olgu siis rohkem või vähem omanäoliselt. Niivõrd kuivõrd isikupäraselt. Aga alati vastutustundega oma sõnade eest.
Sellisest Allikast võib saada isegi üks kena Vedru, mis lugeja mõtted kõrgele katuse alla põrgatab. Üks uus Jõeke, mis sogase sõnamere kaldad puhtamaks uhub. Üks ilusate sõnade ja mõtete Allikas, mis meele- ja keelekevade sammukese võrra lähemale meelitab.
